Naaberriikide Eesti ja Läti põhja-lõuna teljel asub loodusest lugupidava inimese jaoks kolm täiesti eripalgelist imede maad: Lahemaa ja Soomaa rahvuspark Eestis ning Gauja rahvuspark Lätis. Kõiki neid on õnnistatud ürgse ja eheda loodusega, igaüht omal moel.
Lahemaa rahvuspargi pärliteks on lisaks puhta õhuga palumetsadele uhked mõisad, ajastu hõngulised kalurikülad ja ainulaadne allveelaevasadam.
Soomaa rahvuspargi suurimaks uhkuseks on rabad, liigirikkad lammimetsad ja puisniidud ning unikaalsed mastaapsed üleujutused.
Läti suurimat, Gauja rahvusparki väärtuseks on vaheldusrikas maastik, bioloogiliselt mitmekesised metsad ning maalilised vaated liivakivipaljanditele ning paljanditelt.
Aastaaegade vaheldudes võib rahvusparkides leida erakordselt vaateid maalt, veelt ja õhust. Külastajad pääsevad lihtsasti ligi lugematutele matkaradadele, olgu jalgsi, jalgrattaga, hobusel või veesõidukiga. Puhkamisvõimalusi on igale maitsele. Kogemist ja avastamist väärivat leiab kohalikust kultuurist ja traditsioonidestki.
Lahemaa rahvuspark – Viru raba, Hara allveelaevad, mõisad ja kapteniküla
Eestisse saabudes on hea mõte minna alustuseks avastama Põhja-Eesti pärli Lahemaa rahvusparki. Lahemaa võidab südameid lopsakate metsade, kaunite randade ja piirkonnale iseloomuliku arhitektuuriga kaluriküladega. Rahvusparki läbivad mitmed hästi märgistatud pikamaamatkarajad, näiteks RMK Oandu-Ikla matkatee ja Metsa matkarada, mis on osa E11 rahvusvahelisest matkateest. Neist esimesel saab ööbida teele jäävates lõkkekohtades, teisel leiab päevateekonna lõpus kohaliku majutuse.
Lahemaal on mitmeid kohti, kus tohib püsti panna telgi või ööbida laavus: Mustoja, Kalmeoja ja Nõmmeveski on mõned neist. Laagriplatsil on ettevalmistatud lõkkekoht grillalusega, söögilauad, lõkkepuud ja kuivkäimla. Seda kõike saab heaperemehelikult kasutada tasuta. Meeles peab vaid pidama, et kehtib igaüheõigus – kõigil on võrdsed õigused seal peatuda ja ööbida.
Lühemaks jalgsimatkaks sobib ideaalselt matkarada Viru rabas, mis pealinnast Tallinnast vaid pooletunnise autosõidu kaugusel. Ainuüksi see rabaretk on väärt Lahemaale sõitmist ette võtma. Raba esimesele osale ja vaatetorni pääseb loodust imetlema ka ratastooli ja lapsekäruga. Kokku on raja pikkus kuus kilomeetrit ja lihtsa raja läbimiseks tasub varuda paar tundi.
Ent Lahemaa pole pelgalt looduspark. Siin pakuvad silmailu mitmed heas korras mõisakompleksid. Ei saa üle ega ümber Palmse mõisast, mida mainiti esmakordselt keskajal, kui Taani kuningas kinkis maa Tallinna Püha Mihkli nunnakloostrile. Nunnasid pole Palmses siiski kunagi nähtud, uhkes häärberis kuulus sajandite vältel mõisarahvale. Tänapäeval tegutseb siin vabaõhumuuseum, külastaja saab jalutada mõisaaias ja palmimajas ning härrastemajas aimu saada härrasrahva luksuslikust elustiilist.
Kogu Baltikumis ainulaadne vaatamisväärsus asub Lahemaal Hara lahes, kuhu nõukogude piirivalve ehitas sõjaväesadama koos allveelaevabaasiga.
Kui militaarpärandist isu täis, saab sadamast minna elamusretkele sõjaväelinnakusse, Hara saarele ning Juminda poolsaare metsadesse ja rannaküladesse.
Keda militaarpärand aga külmaks jätab, leiab kiviviske kauguselt Majakivi matkaraja, kus teele jääb üüratu, Eesti suuruselt kolmas rändrahn. 41 meetrise ümbermõõduga kivimüraka turjale saab mööda redelit, et imetleda ümbritsevat männikut latvade kõrguselt ja miks mitte teha seal mõni joogaharjutus, kirjutada matkapäevikut või pidada piknikku. Sarnaseid “hiiglasi” on Eestis tuhatkond, vaid väheste otsa saab redelit mööda üles ronida. Üks säärastest asub legendaarses kaptenikülas Käsmus otse veepiiril.
Käsmu eristub teistest rannaküladest uhkemate elumajade poolest. Siin koolitati kunagi meremehi ja mitmed neist jõudsid karjääriredelil kapteni auastmesse. See tähendas mõistagi priskemat sissetulekut, mis ka majade suursugususes kajastus. Tänapäeval suvitab Käsmus Eesti kultuuritegelaste koorekiht. Käsmu südames asuv meremuuseum on Lahemaa avastusretkel kui punkt “i”-l.
Soomaa rahvuspark – viies aastaaeg, 10 000 aastased rabad ja haabjas
Kesk-Eestis 1993. aastal loodud Soomaa rahvuspargi ilme kujundavad tohutud rabalaamad, mille vahel looklevad käänulised, madala sängiga jõed, mis justkui loodud veematkadeks. Raba- ja metsamatkarajad on unistuste sihtkoht neile, kel soov osa saada inimese poolt vähe mõjutatud puhtast loodusest. Ümbritsev mõjub hüpnotiseerivalt ja üsna kiiresti kaob siinkandis liikudes ajataju ning rutt.
Soomaa piirkond on ligi 10 000 aasta tagasi mandrijää taandumisel tekkinud jääjärve põhi, kuhu ladestusid setted, mis vett läbi ei lase. Jää ja järve taandudes jäid alles tasased soised alad, mis ajajooksul muutunud rabadeks. Nõukogude ajal tahtis võim sood muuta põllumaaks ja rajas mitmel pool kuivendussüsteeme, mida tänane Eesti riik taas soodeks püüab muuta.
Oma nime sai Soomaa üle 100 aasta tagasi geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granölt, kes piirkonda esmakordselt selle nimega mainis. Suuremaid rabasid on Soomaal viis. Suurim neist, Kuresoo raba on ühtlasi Eestis suurim rabamassiiv. Seda saab mõne kilomeetrisel jalgsimatkal imetleda Ingatsi õpperajal, kus üle raba avaneb lummav vaade vaatetornist. Rappa jõudmiseks tuleb trepistki kõndida, kuna raba on aastatuhandete jooksul üle kümne meetri kõrgemale kerkinud, ent mets mitte. Raba kerkimine jätkub üks millimeeter aastas.
Soomaa matkaradade vahel saab kulgeda auto või jalgrattaga, kuna mitmel pool lõikab jalgsimatkaja teekonna katki jõgi. Kindlasti tasub matkale kaasa võtta piknikukorv ja rätik, et rabajärvedes ujumisest täit mõnu tunda. Rabasuplust saab lisaks Ingatsi rajale teha ka Riisa ja Hüpassaare matkarajal.
Soomaa on üks neist kohtadest, mis on palju enamat, kui esmapilgul tundub. Selle kandi suurimaks eripäraks ja magnetiks on üleujutused, mida kohalikud kutsuvad viiendaks aastaajaks. Suurvee põhjustab suur sademete hulk või lume sulamine lühikese aja jooksul, mistõttu ei mahu vesi madalate jõgede sängi ära ja ujutab üle kogu ümbritseva maastiku. Mõnel aastal on suurvesi tõusnud ligi meeter päevas ja niimoodi kolm-neli päeva järjest.
Mitmel pool näeb märke üleujutuste rekordaastate veetaseme kõrgusest. Kuival pinnal seistes tundub kujuteldamatu, et vesi võib samas olla rinnuni ja käsipuudki vee alla uppunud. Nii nagu inimesedki, on siinsed taime-, looma- ja linnuliigid ajutise veerohkusega kohanenud.
Suurimad “veeuputused” saabuvad Soomaale märtsis-aprillis, ent tugevate vihmade korral võib neid ette tulla igal aastaajal. Üks on kindel, iga viies hooaeg on oma nägu. Siis muutub kogu Soomaa suureks veteväljaks ega ei anna madalamatele sõiduteedelegi. Üksikutel soomaalastel tuleb siis asju muu ilmaga ajada veesõidukeid kasutades. Seevastu saavad huvilised võimaluse sõita kanuu, kajaki, süsta või SUP-lauaga justkui tõelises Amazonases – metsades, puisniitudel ja jõeluhtadel. See loodusime on Soomaale kuulsust kogunud üle ilma ja meelitab üha enam turiste lähemalt ja kaugemalt.
Rahvusparki läbib kolm madala sängiga jõge – Lemmjõgi, Halliste ja Raudna jõgi. Menukas liikumisviis on siinkandis kanuusõit ka siis, kui üleujutus taandub. Vanasti meisterdati ja sõideti siinmail ühepuulootsiku ehk haabjaga, millest on saanud kaitseala üks sümboleid. Soomaal valmistati lootsik haavapuust ja see oli üleujutuste ajal ainus võimalus liikumiseks. Kasutust leidis haabjas muidugi aastaringselt, kui sellega poes, koolis või meiereis käidi. 2021. aastal kanti haabjas UNESCO kultuuripärandi nimistusse.
Soomaal tunnevad end hästi koprad, kelle tegemisi saab jälgida muinasjutulisel Lemmjõe keelemetsa matkarajal ja Koprarajal Tõramaal. Viimane algab Soomaa rahvuspargi külastuskeskuse juurest, kust leiab üksikasjalikumat infot matkaradade, kohaliku looduse ja vaatamisväärsuste kohta, aga ka pesta ja telkida.
Gauja rahvuspark – imeline loodus ja meeldejäävad asulad
Läti suurim, Gauja rahvuspark on tuntud oma ürgmetsade, liivakivipaljandite ja bioloogilise mitmekesisuse poolest. Rahvuspargis ajab üks loodusime teist taga, nende vahel pea 500 kultuuri- ja ajaloomälestist: mõisad ja lossid, kindlused ja linnused, veskid ja kirikud, silmapaistvalt kaunist arhitektuuri ja muuseume.
Rahvuspark loodi 1973 ja nime sai ta Gauja jõe järgi, mille kohal võib hea õnne korral näha vilksatamas jäälindusid. Piirkond on ideaalne koht vaba aja veetmiseks, matkates jalgsi, jalgrattal või kanuuga.
Kui juhtute piirkonda külastama, olge valmis ürgse loodusega kokku saama, lõõgastuma tempokast linnaelust ja end proovile panema mõnel loodusmatkal.
Rahvuspark ulatub Siguldast Valmierani ja nende vahele jäävad ordulinnusega Cesis ja kunagise paberitööstuse najal elanud Ligatne, Mõlemas on ajalugu kenasti talletatud ja ringi liikudes jääb tunne, justkui oleks kogu asula üks suur muuseum.
Rahvuspargi edela serval asuvas Siguldas saab sõita köisraudteega ja bobikelguga rajal, mille sarnaseid on kogu maailmas vaid 18. Tänu ümbritsevatele metsadele on Sigulda sajandeid kuulsust kogunud oma puhta õhu ja puhkamisvõimalustega. Kohapeal uurige välja, mis siguldalastel neil nende jalutuskepikestega on. Neid näeb nii linnatänavatel kui suveniiripoodides. Kui jaksu veel üle, ronige Turaida lossi torni (eriti soovituslik sügiseti!) ning jalutage Turaida Roosi haual, mille kohta pajatab kohalik legend ütlemata kurva loo.
Gauja rahvuspargi üks kaubamärke on erinevat värvi ja ligi 350 miljonit aastat vanad liivakivipaljandid. Neis leidub nii koopaid kui põnevaid kivimoodustisi. Tuntuimad paljandid on 22 meetri kõrgune Erglu pank, mille servalt avaneb Gauja orule võimas vaade ning ligi poole kilomeetri pikkune Sietiniezise pank, mis tõlkes tähendab sõelkalju. Koopad ja sambad, niššid ja kaared – siin jagub imetlusväärset igal sammul. Lisaks on see sein halli tooni, mis on haruldane. Puhkamiseks leiab lähedalt nii piknikplatsi kui laavu ja ujumiskoha. Pane aga telk püsti ja ahmi endasse priilt vaikust ja rahu nii palju kui hing ihkab.
Kohati väga vanades metsades võite end tunda nagu muinasjutus, kus samblakangaga kaetud puude ja sõnajalgade vahel elavad metshaldjad. Õigupoolest katavad pea poole rahvuspargist just metsad. 33 järve ja ligi saja kilomeetri ulatuses Gauja jõge võimaldavad jalgsi- ja rattamatkadele vahelduseks tegeleda veematkamisega.
Gauja rahvuspargi tuuri põhjas lõpetades, võtke hingetõmbepausiks aega vanasse mõisa rajatud Valmiermuiža pruulikoda, mis on palju enamat, kui lihtsalt humalamärjukese mekkimise koht. Siit leiab kohalike meistrite käsitööd ja head-paremat kõhtu ning õhk on ajaloohõngust paks.
Kes aga hindab sauna ja veeprotseduure, seadku sammud harmooniliselt looduse rüppe peidetud Ziedlejas loodusspaasse, kus sptesiaalsed rituaalid puhastavad ära nii keha kui vaimu.